I spent my time just thinkin thinkin thinkin bout you. Every single day yes, i'm really missin' missin' you...
Nägin teda JÄLLE unes, kolmas päev...Need unenäod on niii head, et ei tahagi ärgata. Miks KÕIK hea peab lõppema? Tahaks magada ainult seetõttu, et teda näha ja olla õnnelik aga eiiii mingil fcking äratuskellal on vaja heliseda ja kõige parema koha pealt mind üles ajada...Aga ma võitlen ise endaga, et mitte võtta telefon ja talle helistada. Tean, et see rikuks ära KÕIK, ma parem elan oma unenägude maal...VIST!?!
PS! Mannu kallis on JÄLLE haige...Looodame, et ta paraneb ruttu...x x x x
4 kommentaari:
Kui ma täna hommikul pärast suurepärast unenägu nähes üles ärkasin, tulid Sina kohe meelde oma imeliste unenägudega.
Enivei, kui ma lennukilt maha astusin, laenutasin kohe jalgratta, selle korviga, viskasin oma kohvri sisse ja panin aga vändates teele. Elena majja. Meie trepikoda oli nii puhas ja mitte pissihõnguline. Mingi hull renoveering oli toimunud vahepeal, keerdtrepp viis üles ja kõik oli lumivalge ja puhas. Panin tossupaelaga (!!!) oma ratta LUKKU trepasse ja hakkasin Sulle helistama.. Sa ei vastanud. Hellu telfu oli väljas. Ma olin hämmingus. Lõpuks ma leidsin Su Jasoni maja eest, Sa v iisid mind kuskile majja, kus hull läbu oli. KÕIK mu Eesti sõbrad koos. Hellu piip kah!
Pärast pidu polnud meil Sinuga (Sul pold kodu seal) kuskile ööbima minna ja hakkasime uurima, et kas oma võtmetega saame oma korterisse, aga siis mu sõbrants Sandra (mitte Kukk) ütles, et ta elab seal mingi ema ja ta 11aastase pojaga. Selle peale ütlesid Sa, et meil ju kummimadratsid seal ja võti kah, et Sul pohhui ja me lähme sinna... ja siis ärata mu äratuskell mu üles. BLJÄÄÄÄÄÄÄÄT!
..jah, vahel ongi parem imelistele unenägudemaale jääda, kus kõik on nii iizi ja suurepärane!
Mäletad, kui Sa ükskord ütlesid mulle, et ma peaksin sinna minema tagasi ning et Sa tuleksid ka, kuid ei saa. Sa ei saa tulla kuna pead oma armastuse nimel võitlema? .. ja et mina peaksin sedasama tegema. Ma mõtlesin sellest eile kella 3ni vist.. Pisarsilmil.. Aga hommik ON õhtust targem ja täna ma mõistan, et unistustes elada on ehk paremgi..
Ma tean, et ma tahan võimatut aga ma tahan, et minu ja sinu unistused täituksid !!! Peavad täituma !!! Peame püüdlema sinnapoole või siis lihtsalt laskma minna sellel kõigel?? Ma lasin korra, jooksin ära ja näed sama targalt olen tagasi...Aga miks ma siis ei võitle? Pole vist piisavalt jõudu või kardan uuesti haiget saada? Ma ei taha uuesti nende tunnete eest põgeneda AGA mida ma nendega peale pean hakkama...Võitlema? Ja kui ikkagi ei toimi siis uuesti põgenema? Saab tehtud !!! Misssiooon "See Õige" tagasivõitmine...Halba see ikka teha ei saa ju...Või saab?
saab, vabalt saab ja siis hävitab meid mõlemaid.
Deja un comentario