HALE !!!!

Tahan jälle olla laps...See täiskasvanu elu pole lihtne...Kõik need tunded ja emotsioonid....Ma tahaks tunda ainult õnne ja rõõmu...Aga hetkel on ainult pisarad ja valu...Kõik läheb niii allamäge...Ja ma ei oska selle tee pealt ära tulla...Vahel on mõte kõik pooleli jätta ja lihtsalt minna ja mitte tagasi vaadata...Jalutada ära..Aga siis tuleb tema ja ütleb : See on allaandmine ja ma olen laisk ja ei viitsi võidelda..AGA MILLE KURADI PÄRAST MA VÕITLEN??? Jõuan sinna samma tagasi kus alustasin...Oli juba korras ja nüüd jälle kõik niiii jamasti et JUBEEE...Kuidas on ühte inimest võimalik niii palju armastada??? Miks ma valan neid pisaraid mis teda kunagi tagasi ei too??? Miks ma pean niii kuradi nõrk olema??? Kui ma ise ei suuda ja ei saa hakkama siis kes veel?
Ütlen vaid seda, et kui olete leidnud enda kõrvale inimese, kes teeb teid maailma õnnelikuks siis hoidke temast kinni ja ärge laske teda kuhugi...Mina lasin, tagasi teda ei saa ja olen maailma õnnetu...HALE OLEN!!!!